Metsa majandamise maksustamine Eestis ja Soomes

Kuigi näiteks maksukoormus Soomes on võrreldes Eestiga veidi kõrgem, saab Soome metsaomanik (sõltumata tema juriidilisest staatusest) arvestada metsamaterjali müügi korral tuludest maha kulusid, mida Eestis füüsilisest isikust metsaomanik teha ei saa. Nii võib Eestis metsatuludest maha arvata metsa majandamisega seotud
dokumentaalselt tõendatud kulud. Maksuamet selgitus selle kohta on järgmine: „Metsa majandamisega seotud tegevusteks loetakse metsa uuendamist, kasvatamist, kasutamist ja metsakaitset (metsaseaduse § 16). /…/  Arvesse saab võtta dokumentaalselt tõendatud majandamiskulud, mida ei ole tehtud tulumaksuga mittemaksustatava toetuse arvel. Näiteks, kui on ostetud metsakultiveerimismaterjali 875 euro eest ja saadud selle katteks metsa uuendamise toetust 700 eurot, võib maksuarvestuses metsa majandamise kulusid deklareerida osas, mis tehti omafinantseeringu arvel 875 – 700 = 175 eurot.“

Maksukonsultant Olavi Kärsna on asja kohta lisanud järgmist:“Kuigi metsa majandamiseks tuleb nii või teisiti kasutada masinaid, saab nende ostuhinda kuludesse kanda FIE. Mitte-FIE saab kuludesse kanda ainult masinate iga-aastased otsesed ekspluatatsioonikulud või rentimise kulud. Kindlasti ei saa mitte-FIE tuludest maha arvata üldisi transpordikulusid ja kontorikulusid ning tööriiete ostmist.“

Soome olukorda on kirjeldatud nii: “Müügituludest on metsaomanikul võimalik metsa majandamiseks tehtud kulutused maha arvestada. Maha saab lahutada kõik metsa kasvatamiseks ja kasutamiseks tehtud kulud, sealhulgas ka metsa haldamiseks tehtud administratiivkulud (näiteks metsa majandamiseks tehtud sõidukulud 0,25 EUR/km oma sõiduauto tehtud kulutuste kompensatsiooniks või metsaomanike esindusorganisatsiooni MTK liikmemaks). Enamus kulusid saab maha arvestada selle aasta maksustamisest, mil kulud on kantud. Masinate ning seadmete (kui nende majanduslik kasutusaeg on üle 3 aasta), ehitiste, kraavide, teede ja sildadega seotud kulusid võib arvesse võtta pikema ajaperioodi kestel (Erametsakeskus).”

Soome metsaomaniku tuludest mahaarvestatavate kulude loetelu on üsna pikk. Sinna hulka kuuluvad muuhulgas:
metsauuenduse, noorendike hoolduse ja metsa väetamise kulud, kütuse ja metsatöömasinate soetuskulud, tehnika remondikulud, kuivenduskraavide hooldamine, metsandusega seotud hoonete rent, liikmemaksud metsandus-organisatsioonides, koolitustasud, eraialajakirjade soetuskulud, telefonikulud, isikliku auto kasutamise kompensatsioon (0,25 EUR/KM), tööjõu palkamise kulud jne. Muidugi peavad need kulutused olema dokumentaalselt tõestatud. Isikliku sõiduaoto kasutamise kompensatsiooni saab arvestada ainult metsa hooldamiseks või metsatööde tegemiseks, niisama metsa vaatama sõitmine kompenseeritav ei ole.

Allikad: Soome metsanduse maksustamise juhend –
https://www.op.fi/media/liitteet?cid=151613535&srcpl=3
Kärsna, O. (2008) Aasta 2012 – mis muutub metsa müügi maksustamisel –
http://www.raamatupidaja.ee/article/2011/11/11/aasta_2012_mis_muutub_metsa_muugi_maksustamisel
Metsa võõrandamisest saadud tulu maksustamine –
http://www.emta.ee/?id=26558
Erametsakeskus – www.erametsakeskus.ee

Artikli autor:

Toomas Kelt

Eesti Metsaselts
toomas.kelt@metsaselts.ee
Artikkel on pärit http://www.metsainfo.ee lehelt.
URL:  http://www.metsainfo.ee/metsa-majandamise-maksustamine-eestis-ja-soomes

Maaomaniku rahvusest määravam on suhtumine

Kas lubada välismaalastel Eestis maad osta või mitte, on eelkõige emotsionaalne küsimus. Tegelikult oleme riigina siin oma otsuse juba teinud. Nüüd on oluline, kas maaomanik on halb või hea.

Esiteks kinnitasime ELiga liitudes oma valmisolekut kapitali vabaks liikumiseks. See tähendab lubadust, et ei sea ­Euroopa majanduspiirkonnast ega OECD liikmesmaadest pärit kodanikele maa ostmisel mingeid takistusi. Juba seetõttu, et oleme osa Euroopast, mis on võimaldanud meil kasutada erinevaid hüvesid, sealhulgas ka ühtse põllumajanduspoliitika omi.

Ei oleks ju mõeldav, et rakendaksime üksnes reegleid, mis on meile kasulikud (loe: võtaksime rõõmuga raha vastu).

Omanikuks juriidiline isik. Teiseks muutsime juba 1996. aastal maareformiseadust selliselt, et maad saab omandada ka Eestis registreeritud juriidiline isik. Aga omada kontrolli, kas sellise äriühingu aktsiad või osakud kuuluvad ainuüksi Eesti kodanikele või ka välismaalastele, on lootusetult keeruline. Lisaks on veel kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse järgi olemas piirangud, mis kehtivad kolmandate riikide kodanikele.

Selline ongi üldine raamistik, mis meie maa ostu ja müüki reguleerib.

See, kas välismaalane on halb või hea, on usu küsimus. Hoopis määravamaks saab, kas maaomanik on halb või hea. Halb maaomanik on eelkõige see, kes ei suuda toime tulla maa sihipärase kasutamisega ehk mängureeglitega, mis on maa ja metsa kasutamisel seadustega paika pandud. Siit võib tullagi, et välismaine John oskab olla hoopiski heaperemehelikum kui meie enda Juhan.

Igal juhul on ideaalne, kui maad omaks ja kasutaks sihipäraselt kohalik põllumajanduse või muu majandusharuga tegeleja. On kurb, kui kohalik põllumees peab maad rentima kalli raha eest kinnisvaraettevõttelt – pole vahet, kas kodu- või välismaiselt –, mistõttu läheb raha põllumajandusest ja metsandusest välja.

Mida teha? Üks ettepanek on maaelu edendamise sihtasutusel maa ostuks pika laenu võtmise võimaluse taastamine. Laenuvõtjate ringi saaks piirata reeglitega, viies kokku maaharija ja maa. Raha selleks otstarbeks oleks võimalik kavandada uuest euroliidu eelarvest aastateks 2014–2020 maaelu arengukavaga. Teiseks võiks riigimaa müügi puhul olla võimalik teha erandeid, näiteks anda riigimaa pikaajalisele rendile tegelikule kauaaegsele kasutajale. Üldine soovitus on aga see, et olgem ise oma maa peremehed ja ostkem ise oma maa kokku. Maa müüjad omakorda võiksid eelistada ostjana eestimaist.

Ivari Padar (Euroopa Parlamendi liige/SDE),
Äripäev

Metsateatist pole varsti enam vaja pikalt oodata

KOIT, Mati Määrits: Kuigi alanud aastast kehtib uus metsaseadus, tuleb met­saomanikel siiski veel ooda­ta juulikuud, mil vastuse metsateatise sobilikkuse kohta saab kohe.

Keskkonnaameti metsaosakonna juhataja Jaanus Kala selgitusel avaneb metsaomanikel võimalus saada vastus esitatud metsateatisele elektrooniliste kanalite kaudu 1. juulist.

«Niipea, kui süsteem on taotluse aktsepteerinud, võib asuda raiuma,» mär­kis ta. «Juhul, kui siiski te­kib mingi tõrge, jääb alati võimalus esitada teatis ka Keskkonnaametile – nii nagu seni,» lisas ta.

Taotluse esitamiseks pea­vad metsa inventeerimis-andmed olema riiklikus re­gistris avalikustatud 30 päeva. Nii nagu seni, võib kehtiva teatisega raiet te­ha 12 kuu vältel, kusjuures metsamaterjali koondada ja vedada võib ka hiljem.

Metsamajanduskava väiksemate kinnistute puhul ei nõuta

Uuendus-, harvendus- ja valikraie tegemiseks on jätkuvalt kohustuslikud kehtivad inventeerimis-andmed (metsamajandus­kava). Küll ei kehti see kin­nisasja suhtes, kus metsa pindala on väiksem kui kaks hektarit, füüsilisele isikule kuuluval kinnisas­jal aga viis hektarit. «Eks nüüd tuleb Keskkonna­ameti spetsialistil endal mets ära hinnata, kui nii­sugusel puhul taotlus esi­tatakse,» kostis Kala. Metsaosakonna juhataja loo­dab, et ka väiksemate kin­nistute omanikud tellivad siiski korralduskava, sest selle koostamist toetab riik jätkuvalt.

Omanik on kohustatud rakendama metsa uuenda­mise võtteid ulatuses, mis hiljemalt viis aastat pärast raiet või metsa hukkumist tagab metsa uuenemise. Erandiks on üksnes loo kasvukohatüüp, kus uuenemiseks/uuendamiseks antakse aega kümme aas­tat. Juhul, kui mets pole määratud ajal uuenenud, teeb Keskkonnaamet metsauuendusekspertiisi alu­sel omanikule ettekirjutu­se uuendamise võtete ra­kendamiseks. Omanikul on õigus taotleda tähtaja pikendamist (seda on tei­nud vaid RMK).

Kui seni oh lubatud va­likraiet teha vaid üksikute puude väljaraiumise teel, siis nüüd on lubatud ka väikehäilud, mille läbimõõt võib olla kuni pool puistu keskmisest kõrgusest.

Lageraie korral ei tohi raielank olla suurem kui seitse hektarit, välja arva­tud juhul, kui nimetatud raielank jääb ühe metsa-eraldise piiresse (siin on kasvukohast sõltuvalt ka mõned erandid). Enne raiesmiku uuenemist ei to­hi uut lageraiet teha raies­mikuga piirneval metsa-eraldisel, välja arvatud ju­hul, kui raiesmiku ja uue lageraielangi kogupindala ei ületa sätestatud lage­raielangi maksimaalset pindala.

Turberaiel ei tohi raie­langi pindala olla suurem kui kümme hektarit, välja arvatud juhul, kui see jääb ühe metsaeraldise piiresse.

Metsateatist ei pea enam ühes olema

Metsas toimetaval tööme­hel ei pea enam kaasas olema raieõigust tõenda­vat dokumenti ega metsateatise koopiat – piisab isikut tõendavast doku­mendist.

Veoseleht pole enam kohustuslik, kui vedu teostab metsamaterjali omanik ise ja tal on kaa­sas metsamaterjali valda­mise seaduslikkust tõen­davad dokumendid.

Allikas: Eramets.ee

Oleks vaid surijaid, küll oleks pärijaid

 

Nii ütleb võllanaljana kõlav vanasõna.

Ühel varakevadisel pimedal ja vihmasel õhtul helises üsna hilisel tunnil telefon ja nõudlik mehehääl teatas, et tahab minu maa ära osta.

Kui kohmasin vastuseks, et pole kunagi tahtnud oma maad müüa, teatas ta resoluutselt, et temal on seda maad vaja, kuna tahab hakata metsa kasvatama.

Püüdsin selgitada, et minu maavaldus asub väikesaarel, kuhu pääsemine on sageli problemaatiline ja oleneb tuultest-tormidest. Pealegi on minu põllumaa üks liivasoss, madala boniteediga, kus mänd hädapärast veel kasvab, kuna meie metsas elavad aga põdrad, kellele meeldib noorte mändidega maiustada, pole ka sellel perspektiivi.

Kas tahate kanepit kasvatama hakata?

Noorhärra vastas, et teab väga hästi, kus minu maa asub, ja et kõik on läbi mõeldud.

Meie vestlus käis eesti-vene segakeeles, kuna noorisanda eesti keel oli pehmelt öeldes konarlik ja minu kunagine üsna korralik vene keel on rooste läinud, seda enam ähmiga ja unise peaga.

Teiselt poolt tuli ka ingliskeelset teksti. Eks võõrkeeltega ole sedasi, et keelele tuleb mõnikord esmalt suupärasem sõna, ainult et vales keeles.

Ütlesin, et mul on kolm last, pean nendega rääkima.

Vastuseks kõlas, et nemad elavad ja töötavad Tallinnas ja vaevalt nad metsakasvatusest huvitatud on.

Kust küll nii täpne informatsioon? Mul pole mingit Facebooki.

Tahtsin oma arust nalja teha ja küsisin, kas härra tahab ehk pehme merelise kliimaga ja suhteliselt eraldatud paigas äkki kanepit kasvatama hakata. Nüüd hakkas torust tõelist vänget sõimu kostma. Teatavasti on meie suure idanaabri keel vägisõnade poolest eriti rikas. Kunagi rääkisid poisid sõjaväest tulles, et vene keeles võib vähemalt veerand tundi räusata, ilma et ühtegi sõna kordaks.

Tõmbasin telefoni välja. Tundus, et minu loll nali ei läinudki väga mööda.

Tänasin jumalat, et olin Abrukal ja väljas oli paras noor torm. Mul oli tunne, et järgmine stseen on selline, et keegi on kalašnikoviga ukse taga. Telefoni ei julgenud ma mitu päeva sisse lülitada.

Olin selle ebameeldiva jutuajamise sügavale mälusoppi lükanud. Inimmälul on ju hea omadus halb unustada, aga kesksuvel tuli samalaadne nõudmine. Seekord päris päeva ajal ning haritud ja võõrsõnadega pikitud eesti keeles. Jällegi energiline meesterahvas. Tema tahtvat minu maal teravilja kasvatada.

Kordasin jälle oma mantrat, et minu maa on kehva boniteedipunktiga ja põuakartlik. Oma agronoomitööd tehes olin näinud Järva- ja Mulgimaa korraliku huumuskihiga viljakaid põllumaid ja soovitasin tal pilgu sinnapoole pöörata. Vastus tuli, et need maad on juba kõik kasutuses.

Kasusaamiseks ostetud majad hukkuvad

“Kuidas te kavatsete saarele transportida mullaharimiseks, külviks ja koristuseks vajaliku tehnika, ja seda mõne hektari pärast? See on ju ulme!”

Lülitasin jälle telefoni välja. See jahumine hakkas närvidele. Ikka ja jälle rõhutati minu vanust. Peaksin aru saama, et mul on aeg ära surra ja mitte takistada ärimeestel äriajamist.

Sügisel helistas sama sooviga magusa häälega daam. Andsin oma vanema poja telefoninumbri, las tema jahmerdab, tal nooremad närvid, mul läks sõna otseses mõttes süda pahaks.

Pärast küsisin pojalt. Seekord ei olevatki varjatud, et tahetakse maad kokku osta, et seda siis kallimalt maha müüa.

Praegune mentaliteet “Minu! Minu! Minu!” on rannarahvale võõras. Ükski Abruka põliselanik pole oma maale püstitanud silti “Eramaa! Läbikäik keelatud!” Küll on aga teinud seda need, kes on seal maad kokku ostnud.

Kas tõesti see kehvake kivine ja kruusane maapind on nii suur omand, et inimjalg ei või sinna peale astuda?!

Kas üldse saab maa olla päriselt kellegi oma? Keegi pole siia ilma tulnud, maatükk seljas, ja kirstu ei mahu ka ruutmeetritki, hektarist rääkimata.

Läbi sajandite on rannarahvas üheskoos tööd teinud. Suuri vitsmõrdu, rääkimata kastmõrdadest ei saanud üksi püügile panna ega neid nõudmas käia. Kõik suuremad tööd tehti talgutega, keegi ei nõudnud suurt palka.

Mäletan minu praeguse kodumaja ehitamist. Mehed kaevasid vundamendikraavi ja tegid käsitsi betoonisegu vundamendi valamiseks. Segumasinaid tol ajal veel ei olnud. Naised vedasid hobuvankritega kruusa kaugelt mere äärest üle kivise ja mätliku karjamaa, kus polnud mingit teed. Ka palgid olid metsast talgutega üles töötatud.

Saarele maja ehitamine on raske. Materjal tuleb autole laadida, sadamasse viia, seal laevale tõsta, Abruka sadamas jälle autole jne. Seepärast on valus, kui seal ostetakse maju ja nende eest üldse ei hoolitseta. Mõni uusomanik pole vähemalt kümme aastat nägu näidanud, ühel on tormid juba osa katust minema viinud. Kui pole katust, siis pole enam ka maja.

Igal majal on hing. Abruka majad on suure töö ja vaevaga ehitatud ja kui nad on muudetud kasusaamise objektiks, siis nad hukkuvad.

Kas tõesti on Eestimaa nii põhjalikult maha müüdud, et jahitakse viletsaid maatükke piltlikult öeldes viis versta pärapõrgust edasi?

Elmi Epro
maaomanik

Allikas: Saarte Hääl

AUTOR: SH
– 03/01/2014